Loomulik immuunsus

Loomulik immuunsus koosneb kahest elemendist:

  • immuunsüsteemi jooksev vastupanuvõime (elimineerida haigustekitajaid)

  • immuunsus konkreetse haigustekitaja vastu (pärast läbipõdemist)

Loomulik immuunsus ja vaktsiiniga saadud immuunsus on kaks erinevat asja.

 

Karjaimmuunsuse teoorias lähtutakse loomulikust immuunsusest. Samal ajal räägitakse aga just vaktsiinidega tekitatud antikehade olemasolust kui karjaimmuunsusest, mis tegelikult ei ole õige. 

Immunoloogias ei uurita vastupanuvõimet haigustele, vaid immuunsuse määramisel lähtutakse antikehade olemasolust veres ning eeldatakse, et antikehad annavad immuunsuse. 

Vaktsiinidega tekitatud antikehad veres ei ole võrdne loomuliku immuunsusega ning ei taga karjaimmuunsust. Näiteks on leetrite mitteavaldumiseks vaja, et populatsioonis oleks 68% inimesi loomuliku immuunsusega. See tagab karjaimmuunsuse.

 

Vaktsiinidega tekitatud antikehadest ei piisa leetrite puhul aga ka 90-97% olemasolu korral ning inimesed nakatuvad vaktsineerimisele vaatamata.

Antikehade teoorias on vasturääkivused

Kogu vaktsineerimise praktika baseerub antikehade teooriale, mis lähtub ideest, et antikeha võrdub kaitsega haiguse vastu. Vaktsiinitootjad ja vaktsiinide ostjad on rahul kui on demonstreeritud vaktsiini võime tekitada verre antikehasid. Selle alusel määratakse vaktsiini efektiivsust ning see lubatakse turule.

 

Vaktsiini efektiivsuse uurimiseks ei viida läbi loomkatseid vaktsineeritud loomade tahtliku nakatamisega. Veendutakse vaid antikehade tekitamise võimes vaktsiini poolt ja nende piisavas hulgas veres. 

 

Veel levivate haiguste puhul saab pärast mõneajalist vaktsineerimist vaadelda haigestumise statistikat ning kontrollida vaktsiini tõhusust. Vaktsiinide tõhusust arhailiste haiguste vastu ei ole aga võimalik kontrollida.

 

Haigused tulevad ja lähevad. Igal ajastul levivad omad haigused ning on terve hulk haigusi, mis on ära kadunud iseenesest ja mille osas pole vaktsineerimist kunagi toimunud. Seega ei saa sugugi kindel olla, et haigused, mille vastu vaktsineerima hakati, poleks iseenesest ära kadunud. 

Antikehade teooria sai alguse kui avastati, et haiguse läbipõdenud inimesel, kel oli saavutatud loomulik immuunsus, on veres kindlad antikehad. Seetõttu arvati, et antikehad on head asjad ning neid hakati kunstlikult vaktsiinidega tekitama. 

Antikehade teooria vastu räägib aga mitu kõnekat fakti:

  •  mitte kõigil inimestel ei teki antikehi

  • antikehad ei kaitse sugugi kõiki inimesi haiguse eest (näit leetrid, difteeria jt)

  • on inimesi, kellel ei ole antikehi, kuid kes ei haigestu ka nakkusohtlikus olukorras

  • HIV puhul tähendavad antikehad hoopis vastupidist, et inimene on haige

  • liiga palju antikehi võib viia autoimmuunhaigusteni

Seega tähendab antikehade olemasolu lihtsalt seda, et inimene on konkreetse haigustekitajaga kokku puutunud. On meelevaldne teha järeldust, et antikeha tähendab kindlasti ja igal juhul immuunsust haiguse vastu.

Loomuliku immuunsuse kaitsekihid

 

Looduses toimub nakatumine peamiselt toidu ja õhu kaudu. Sissetungijate esmane tuvastussüsteem on suu- ja ninakoopad, mandlid, kõri, magu ja soolkond. Kui sissetungija on eriti ohtlik, käivitab immuunsüsteem esmase puhastuse oksendamise ja kõhulahtisuse abil.

Immuunsüsteemi jooksva vastupanuvõime tagamisest elimineerida haigustekitajaid võtab osa välimine ja sisemine kaitsekiht:

- Väline kaitsekiht: nahk ja limaskestad (suu, neel, ninaõõs, mandlid, kopsud, bronhid), seedekulgla ning neis elavad bakterid

- Sisemine kaitsekiht: vere tapjarakud

Mõlemad kihid on väga olulised inimese kaitsel patogeenide eest. Kui väline kaitsekiht ei ole mingil põhjusel kaitset taganud, siis hakkab tööle sisemine kaitsekiht. Loomuliku immuunsuse tekitamiseks konkreetse haigustekitaja vastu on oluline mõlema kihi osavõtt.

Vaktsineerimisega hüppame üle loomuliku vastupanuvõime esimesest kaitsekihist ning pistame patogeeni koheselt sisemisse kaitsekihti. 

Sündides lapse immuunsüsteem ei tööta. See hakkab tasapisi toimima alates kolmandast elukuust. See on aeg, kus ema platsentast kaasa saadud antikehad hakkavad ammenduma. Seega toimivad esimese kolme kuu jooksul saadud vaktsiinid ema poolt kaasaantud antikehade raiskajatena/ammendajatena - neid antikehi oleks lapsel vaja keskkonnast tulevate haigusetekitajate tõrjeks. Tulemuseks on lapse haigestumiste kasv.

 

Enne kolmandat elukuud vaktsineerides tekib küsimus, et kuidas saab lapse immuunsüsteemi vaktsineerimisega "õpetada", kui tal seda veel pole?

See on peamine põhjus, miks näiteks Islandil ja Rootsis ei tehta vaktsiine enne kolmandat elukuud.

Loomulik immuunsus ja vaktsiiniga saadud immuunsus on kaks erinevat asja

Vaktsineerimise aluseks on vigane hüpotees, et antikeha = kaitse haiguse vastu 

Antikehade olemasolu veres ei taga automaatselt kaitset haiguse vastu

Vaktsineerimisega hüppame üle immuunsüsteemi olulisest kaitsekihist ja pistame patogeeni otse vereringesse

Lapse immuunsüsteem esimesel kolmel elukuul ei tööta

RAAMAT

Internetis avaldatud 73 lk eestikeelne noortele mõeldud vahvate illlustratsioonidega e-raamat Sinu Hämmastav Immuunsüsteem selgitab lihtsalt kuidas see keha kaitseb ja mis läheb valesti autoimmuunhaiguste, allergiate ja vähi korral.

http://eias.ee/sinu-hammastav-immuunsusteem/

LOENGUD

Vaata Dr. Tetyana Obukhanych, Ph.D. loengut loomulikust immuunsusest ja vaktsineerimisest:

Vaata Dr. Suzanne Humphries 2014 aasta loenguseeriat Rootsis vaktsiinidest ja tervisest:

Natuke nalja ka 

Unique visitors